Eesti taimede uue levikuatlase projekt

Uuendatud: 2016-12-08

Eesti soontaimede levikuatlas kajastab looduslike, metsistunud ja naturaliseerunud sõnajalg-, paljasseemne- ja õistaimede levikut Eesti maismaal, siseveekogudes ja rannikul. Leiuandmed esitatakse ruudustiku abil, mille ruudu küljepikkus on 6 x 10 kraadiminutit (9 x 11 km). Juhindume vana taimeatlase (Kukk, Kull 2005) parematest traditsioonidest.

Eesti taimede levikuatlas (2005)

Eesti taimede levikuatlas (2005)

Taimeatlase projekti praegune veebileht https://ottluuk.github.io/atlas/ on ajutine tööversioon, kuni 2018. aastal valmib KIK toetusel (projekt 12991, Eesti taimede uue levikuatlase teine etapp) Eesti taimede e-atlas. Atlase andmestikku säilitatakse ja arendatakse Tartu ülikooli loodusmuuseumi töökeskkonnas PlutoF.

Uut taimeatlast koostab pärandkoosluste kaitse ühing koostöös Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi botaanikute ja herbaariumiga alates 2014. aastast. Taimeatlase toimkonda kuuluvad Toomas Kukk (projektijuht), Thea Kull, Ott Luuk, Meeli Mesipuu ja Peedu Saar.

Välitööd toimusid 2015–2016 KIK rahalisel toetusel. Palgalisi välitöölisi osales ligi 60 ning välitööpäevi tehti kokku ligi 1600. Taimeatlase infolistis on 1. detsembri seisuga 111 isikut. Vähemalt ühe taksoni leiukoha on atlase andmestikku lisanud 142 isikut, rohkem kui tuhat vaatlust 67 ning rohkem kui 10 000 vaatlust 25 botaanikut. Väiksemas mahus on kavas välitöid jätkata ka 2017. aastal.

Atlase koostamine koosneb kolmest põhietapist: 1) välitööd koos leiuandmete sisestamise ja esmase kontrollimisega; 2) senise andmestiku (varasemad inventuurid, seired, andmebaasid, herbaariumid jms) ja uutel välitöödel kogutud materjali läbitöötamine, koondamine ja kontrollimine; 3) atlase vormistamine ja kättesaadavaks tegemine internetis ning paberraamatuna. Praegu oleme lõpetanud esimese etapi ning alustanud varasema teabe koostamist ja herbaariumi määramist.

Taimeatlase koostamise metoodika

Atlase ruudustiku järgi jääb kogu Eesti maa-ala 540 täis- ja osalise maismaapinnaga ruudu sisse. Vähegi piisava liiginimekirja saamiseks kirjeldati ruutu vähemalt kord kevadel (aprillis-mais) ja soovitavalt kaks korda suvel (juuni 2. poolel, juulis). Jälgiti, et sama ruutu kirjeldaksid igal korral erinevad uurijad ning käidaks eeskätt varem tähelepanuta jäänud kohtades. Välitöid tehti paaridena, mõnikord oli kolmandaks kaasas taimi õppiv tudeng.

Tervikliku liiginimekirja koostamiseks tuleb uurida atlaseruudu kõiki erinevaid taimekooslusi. Atlase välitöödel keskenduti eelkõige neile liigirühmadele, kooslustele ja kohtadele, kust atlase jaoks andmeid muude välitööde käigus (niidu- ja sooinventuurid jms) ilmselt ei kogune. Arvestades varasema atlase kogemusi, on suuremat tähelepanu vajavad:

  • raskemini määratavad perekonnad ja sugukonnad (maltsalised, pajud, nelgilised, koldrohi, võilill, kortsleht jms);
  • umbrohu- ja prahitaimed, tulnukad (kasvukohtadest põllud, jäätmaad, prahipaigad, raudteed jne);
  • metsistuvad ja naturaliseeruvad liigid: neid pole varasematel aastakümnetel peetud oluliseks, ent praegusel ajal vajavad need suuremat tähelepanu;
  • veetaimed kõikide ruutude seisu- ja vooluveekogudes, sest maabotaanikud ei pööra veekogudele üldjuhul piisavalt tähelepanu ja veebotaanikud keskenduvad suurematele veekogudele;
  • sootaimed, eeskätt haruldasemad liigid nagu rabaluga, turvastarn, kolmismadar, väike jõhvikas, sookäpp jne, kelle leidmiseks tuleb uurida erilisi ja raskemini ligipääsetavaid elupaiku ning sooritada enamasti märkimisväärse pikkusega matku.

Taimeatlase välitööde senised tulemused

Leitud taksonite arv taimeatlase ruutudes jääb vahemikku 1–677. Üle 500-liigilis ruute oli 14, ootuspäraselt peamiselt Lääne-Saaremaal (joonis 1). Põhjalikum võrdlus vana taimeatlase andmestikuga seisab ees, kuid uue atlase andmestik on täpsema andmekogumise metoodika tõttu saanud ühtlasem. Vana atlase liigivaesemad ruudud on uues atlases keskmiselt 100 liigi võrra rikkamad, kuid osa vana atlase kõrge liigiarvuga ruute liigivaesemad. Ilmselt pole selliste muutuste taga mitte looduslikud protsessid, vaid metoodika erinevused.

Lähemalt uutest levikukaartidest

Taimeatlase andmebaasis on kokku 1663 taksonit, millest osa on perekonnad või muud liigist kõrgemad üksused. Liigikaarte on kokku 1477 taksoni (enamasti liigid, aga ka alamliigid ja teisendid) kohta. Vanas taimede levikuatlases (Kukk, Kull 2005) oli 1350 levikukaarti.

Sagedamini vaadeldud taimeliigid taimeatlase andmetel olid harilik naat (Aegopodium podagraria, 1590 vaatlust), harilik raudrohi (Achillea millefolium, 1578), mets-harakputk (Anthriscus sylvestris, 1564), kõrvenõges (Urtica dioica, 1530), harilik mänd (Pinus sylvestris, 1524), harilik kerahein (Dactylis glomerata, 1522), harilik pihlakas (Sorbus aucuparia, 1522), metsmaasikas (Fragaria vesca, 1521), harilik toomingas (Padus avium, 1502) ja harilik kuusk (Picea abies, 1496 vaatlust).

Uue taimeatlase metoodika nägi ette atlaseruudu külastamist kolmel korral – kevadel, suve esimeses ja teises pooles. 2016. aasta välitöödel käidi ligi 80 atlaseruudus septembris ja oktoobri esimesel nädalal ning sügisene välitööaeg osutus ootamatult sobilikuks. Septembris leitud liikide arv oli enamasti suurem, kui juunis ning leiti paljusid suvel tähelepanuta jäänud taksoneid. Näiteks pärinevad sügisest suurem osa tähk-rebasheina (Amaranthus retroflexus) leidudest, kes osutus oodatust levinumaks kartulipõldude umbrohuks. Arvestades sügiskäikude tulemuslikkust, tuleks edaspidiseks lisatööks kavandada kõikide atlaseruutude uurimine septembris ja oktoobri esimesel poolel.

Joonis 1. Uue taimeatlase ruutude liigirikkus seisuga 2. detsember 2016

Joonis 1. Uue taimeatlase ruutude liigirikkus seisuga 2. detsember 2016

Kaitsealuste taimede vaatlusi oli kokku 14 355, neist 1. kaitsekategooria 107, 2. kaitsekategooria 2956 ning 3. kaitsekategooria 11 292 vaatlust. Tegelik leiukohtade arv on väiksem, kuivõrd sama vaatlus võib olla kirjas koordinaatide ja atlase ruudu täpsusega. Osa vaatlusi juba teadaolevatest leiukohtadest, kuhu taimeatlase välitöödel satuti kas teadlikult või kogemata. Ent suur osa vaatlustest on kindlasti uued, sh mitmed 1. kategooria taimede leiukohad.

Eestile on taimeatlase välitöödega leitud vähemalt neli uut soontaimeliiki: muda-nõmmkann (Androsace filiformis), villane robirohi (Rhinanthus alectorolophus), ristirohu liik Senecio dubitabilis, suurelehine soosalat (Cicerbita macrophylla) ning taasleitud kahkjaspunane ristik (Trifolium incarnatum). Mitmed taimeliigid on tegelikult levinud tunduvalt harvemini, kui oli seni teada, näiteks raudnõges (Urtica urens) ja jusshein (Nardus stricta) ning ka vastupidi: üllatavalt sagedaseks on osutunud mitmedki sissetoodud liigid, näiteks kõrge priimula (Primula elatior), pärsia mailane (Veronica persica) ja harilik hobukastan (Aesculus hippocastanum).

Eraldi tuleb rõhutada herbaarmaterjali kogumise tähtsust, mis on saanud kinnituse ka taimeatlase välitöödel. Näiteks on atlase välitöödel leitud neljast kohast Ameerika päritolu tulnukliiki saledat partheina (Glyceria striata), keda on meil leitud 1960. aastatel ning harulduse tõttu puudub liik viimastest taimemäärajatest. Sale parthein on väga sarnane teise kaitsekategooria liigile kahar parthein (Glyceria lithuanica) ning väliolukorras on lihtne neid liike omavahel segi ajada. Ühest kohast oligi sale parthein kogutud kahara partheina asemel.

Lisaks leiukohtade tõestamisele on herbariseerimine oluline abivahend taimede tundmaõppimisel ja liikide kinnistamisel: taimi korjates ja kuivatades tuleb samu eksemplare vaadata korduvalt, mistõttu algselt vähe märgatavad tunnused kinnistuvad paremini. Seega võib väita, et taimeatlase koostamine on aidanud parandada Eesti botaanikute taimetundmist.

Taimeatlase ruutude loenduslehtedele oli kaldkirjas märgitud need taksonid, kelle kohta tuli võimalusel herbaarmaterjali koguda. Samuti herbariseeriti loenduslehelt puudunud taimeliike, väljas tundmatuks jäänud taimi jne. Välitöödega koguti ligi 10 000 herbaarlehte, millest enamik on praeguseks ka üle antud EMÜ PKI herbaariumile.

Herbaariumi etikettimine ja määramine on põhiliselt taimeatlase jätkuprojekti osa. Siiski on praeguseks umbes veerand herbaariumist kantud PlutoFi eksemplaripõhisesse andmebaasi (ligi 2600 kirjet), monteeritud ja EMÜ PKI Eesti herbaariumiga on liidetud umbes 900 herbaarlehte.

Uue taimeatlase välitööde kajastamist meedias

  • Hanson, Raimu 2015. Taimeriiki ootab ees põhjalik ülevaatus. Eesti taimede levikuatlas valmib botaanikute ja teiste loodusetundjate kaheaastases töös. – Tartu Postimees nr 43, 5. märts, lk 8.

  • Hanson, Raimu 2015. Taimede kogujad vajavad ajalehti. Käsiraamat herbaariumi algajatele koostajatele jagab õpetuste kõrvale rosinaid. – Tartu Postimees nr 206, 18. november, lk 5.

  • Hanson, Raimu 2016. Taimetargad taasavastasid tavatu taime. – Tartu Postimees nr 123, 1. juuli, lk 8.

  • Kukk, Toomas 2015. Uue taimeatlase välitööd on alanud. – Eesti Loodus 66 (3): 25–27. http://www.eestiloodus.ee/arhiiv/Eesti_Loodus03_2015.pdf

  • Käärt, Ulvar 2016. Kaardistades taimeriigi muutumist. – Sirp 29. juuli. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/kaardistades-taimeriigi-muutumist/

Taimeatlase projekti abimaterjalina on ilmunud:

  • Kukk, Toomas 2015. Herbaariumi käsiraamat. Hea Lugu, Tallinn. 199 lk.